„Ars moriendi – ars amatoria“ uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus. Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud. Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist „peidetud identiteeti“. Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud. Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.
---
Margus Laidre teos „Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas“ viib sind ajarännakule, kus avastad, kuidas Euroopa kultuuriruumis on aja jooksul muutunud suhtumine kahte vastandlikku, kuid samas lahutamatult seotud nähtusse – surma ja armastusse.
Kesk- ja varauusajal oli surm igapäevaelu lahutamatu osa. Inimesed ei kartnud surma ennast, vaid pigem valesti ja ettevalmistamatult suremist. Surm oli eluteekonna kõrgpunkt, mida tervitati rõõmuga. Füüsiline armastus, mis oli osa maistest kannatustest ja katsumustest, oli ajutine ja mööduv. Surm oli kogukondlik sündmus, kus osales kogu ühiskond.
Tänapäeval on surm muutunud varjatuks ja peidetuks, samas kui füüsiline armastus on muutunud avalikuks ja igapäevaseks. Sigmund Freud on arutlenud, et surm ja seks jagavad ühist „peidetud identiteeti“. Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surm on saanud uueks seksiks – kultuuriline tabu, mis on sulandunud seksuaalsusega.
Nüüdsel ajal sureme sageli üksinduses ja armastame vaid iseennast. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on nihkunud, erinevalt neli-viissada aastat tagasi, mil need piirid olid hoopis teistsugused ja mõnes mõttes ka inimlikumad.
Laidre teos pakub sügavat ja mõtlemapanevat analüüsi, kuidas ajaloolised ja kultuurilised muutused on mõjutanud meie suhtumist surma ja armastusse. See raamat on hindamatu allikas kõigile, kes soovivad mõista Euroopa kultuurilugu ja inimloomuse sügavamaid kihte.
