Damoklese mõõk

Vadim Makšejev, sündinud 1925. aastal ajaloolise Peterburi südames, veetis oma varajase lapsepõlve Eesti roheluses, olles pärit aadlisoost vene emigrantide perest, kes leidsid pelgupaiga Balti mere kallastel. Tema nooruslik idüll purustati jõhkralt 1941. aasta 14. juuni koidikul, kui Baltimaades viidi läbi massiline repressioon, mis rebis tuhandeid peresid lahku – isad saadeti kaugesse Põhja-Uurali, karmidesse vangilaagritesse, samal ajal kui nende pered, sealhulgas naised, lapsed ja eakad, sunniti asuma elama Siberi lõpututesse ja karmidesse piirkondadesse. Vadimi isa, Nikolai Makšejev, kaotas oma elu Stupino vangilaagris samal aastal, ja kõigest aasta hiljem järgnesid talle ema Olga ja noor õde Svetlana, kes mõlemad surid nälga karmides sundasumise oludes Volkovo külas, Narõmi soo äärsetes piirkondades. Vadim ise veetis üle kahekümne aasta Tomski oblastis, olles 14 aastat nende seas, keda peeti erikontingendiks, mis tähendas pidevat kohaliku komandantuuri järelevalvet.

Makšejevi kirjutised, mis tihti põimivad endas autobiograafilisi elemente, kajastavad tema sügavat seotust Eestiga ja on pühendatud neile, kes süütult kannatasid ja hukkusid Siberi külmades. Ühes oma novellis "Äikese eel" toob ta esile ajaloolise tõe 1940. aasta juunipöörde organiseerijate kohta, kasutades selleks oskuslikult tõsielul põhinevaid fakte. Tema teosed on kirjutatud südamevaluga, mis peegeldab süütute inimeste kannatusi ja nende lugusid, mis on jäänud ajaloo varjutatud lehekülgedele.

Kui Sind huvitab ajalugu ja inimlikud lood, mis on kootud läbi isiklike mälestuste ja ajalooliste sündmuste, siis Vadim Makšejevi "Damoklese mõõk" on teos, mis ei jäta Sind külmaks. See on lugu vastupidavusest, kaotusest ja mälestuste jõust, mis kõneleb ajast, mis on meie jaoks nii kaugel, kuid samas ka nii lähedal.