EESTI KUNSTI AJALUGU 3. 1770-1840

Eesti kunstiajaloo kolmas köide, mis käsitleb aastaid 1770–1840, pakub sulle põneva sissevaate ajajärku, mil Läänemere-äärne provints hakkas taastuma Põhjasõja järelmõjudest ning leidis end valgustusajastu tuulte keerises. Selle perioodi jooksul jõudsid Eestisse uued ideed ning kunstnikud ja arhitektid, kes soovisid tõsta kohaliku kunstikultuuri taset kõrgemale käsitöönduslikust tsunftimeistrite tasemest.

Raamat toob esile, kuidas kunst aitas kinnitada Eesti kuulumist lääne kultuuriruumi, omandades suurematest kunstikeskustest pärit maitse ja moe. See andis ajastule teatava elitaarse hoiaku, mida iseloomustasid suursugused mõisahooned ja neid ümbritsevad idüllilised maastikud. Ajastu märksõnaks oli utoopia – püüdlus kättesaamatu poole, mida kujundasid keerukad suhted kosmopoliitilise kunstikultuuri ja kohalike poliitiliste ning sotsiaalsete olude vahel.

Teos pakub sulle mitmekesist ja värvikat ülevaadet selle perioodi kunstilistest impulssidest. Linnaehituse ja arhitektuuri kõrval käsitletakse põhjalikult ka maalikunsti ja skulptuuri, mis ammutasid inspiratsiooni Euroopa kõrgelennulistest ideedest. Need kunstivormid leidsid oma koha Eesti piirialadele iseloomulikus pingestatud, kuid vormiliselt huvitavas kunstikultuuris, kus iga artefakt kannab endas unikaalset sisu ja tähendust.

Kui oled huvitatud Eesti kunstiajaloo sügavamast mõistmisest, siis see raamat on sulle hindamatu allikas, mis avab ukse 18. ja 19. sajandi kunstilistele arengutele ning nende mõjule meie kultuuriruumis.