Eestlaste endeemilistest haigustest

Doktoriväitekirjas „Eestlaste endeemilistest haigustest“ (1814) uurib Karl Ernst von Baer, üks 19. sajandi bioloogia suurkujusid ja oma aja silmapaistvamaid loodus- ja arstiteadlasi, eestlaste haiguste põhjuseid. Ta annab põhjaliku ülevaate Eesti geograafiast ja kliimast ning maarahva kommetest, eluasemetest, riietusest, toitumisest, kehaehitusest ja vaimulaadist.

Baer toob esile meie pärisorjadest esivanemate eluviisid, kritiseerides nende laiskust, mustust, alkoholilembust ja aplust. Ta märgib ka piiratud loodusetundmist, eelarvamusi ja ebausku, madalat vaimset kultuuri ning rumalust paljude asjade kasutamisel. Samuti heidab ta ette alandlikkust vägevamate ees ja julmust alamate vastu. Kuid Baer ei jäta kriitikata ka mõisaisandaid, pilkates autoreid, kes on püüdnud eestlastele omistada kõiki võimalikke inimlikke vigu.

Baer seletab paljusid eesti talurahva füüsilisi ja kõlbelisi puudusi vaesuse ja ebasoodsate loodustingimustega. Ta rõhutab, et kogu jõud tuleks pühendada maarahva elujärje ja tervisliku olukorra parandamisele.

Kui soovid süvitsi mõista, kuidas 19. sajandi teadlane nägi ja analüüsis eestlaste eluolu ja tervist, on see raamat hindamatu allikas. Karl Ernst von Baeri uurimus pakub väärtuslikku ajaloolist ja teaduslikku perspektiivi, mis on oluline nii ajaloolastele, meditsiiniteadlastele kui ka kõigile, kes tunnevad huvi Eesti ajaloo vastu.