Gulagi arhipelaag 1. Kirjandusliku uurimuse katse I-II

"Gulagi arhipelaag 1. Kirjandusliku uurimuse katse I-II" on Aleksandr Solženitsõni (1918-2008), Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, meistriteos, mis paljastab Nõukogude Liidu sünge ajaloo. See teos, mis ilmus esmakordselt välismaal aastatel 1973-1975 ning hiljem Nõukogude Liidus ja Eestis aastatel 1989-1990, raputas lugejaid sügavalt ja aitas oluliselt hajutada kommunistlikku propagandat.

Soome kirjanik Jukka Mallinen on öelnud, et "arvatavasti ei aidanud ükski üksikisik Nõukogude süsteemi lagunemisele sama palju kaasa kui kirjanik Aleksandr Solženitsõn." See märkus pärineb Erkki Vettenniemi kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud Solženitsõni biograafiast (2018).

"Gulagi arhipelaag" paljastab, kuidas Nõukogude Liidu ametliku propaganda fassaadi taga peitusid tuhanded koonduslaagrid ja piinakambrid – riikliku terrori hiiglaslik võrgustik. Solženitsõn kirjeldab inimajaloo kõige tumedamaid lehekülgi, kasutades huumorit, irooniat ja sarkasmi. Tema oskus valgustada vägivallamehhanisme on ületamatu, muutes teose ka XXI sajandil rabavalt aktuaalseks.

Teose esimese köite kaks osa, "Vanglatööstus" ja "Igiliikumine", kirjeldavad arreteerimisi, uurijate juurdlusvõtteid ja vanglaelu. Näiteks peatükis "Kõrgeim määr" kirjeldatakse, kuidas mõned vangid läksid kongikaaslaste silme all kolme-nelja päevaga halliks. Gulagi vangilaagrite saarestiku kaardistamisel kohtame ka stalinliku terrori kõige eredamaid tugipunkte: Butõrka, Magadan, Kolõma.

Köite üheks võtmetegelaseks on Eesti rahvuslane Arnold Susi (1896–1968), kes mõjutas vangikaaslasena märkimisväärselt Solženitsõni maailmapildi kujunemist. See teos on hindamatu allikas, mis aitab mõista Nõukogude Liidu repressioonide ulatust ja mõju.