„Gulagi arhipelaag 2. Kirjandusliku uurimuse katse III-IV“ on Aleksandr Solženitsõni (1918-2008) meistriteos, mis on pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. See teos, mis sündis suures osas Eestis, avaldati esmakordselt välismaal aastatel 1973-1975, seejärel Nõukogude Liidus 1989-1990 ja Eestis 1990. Raamat paljastab Nõukogude Liidu tegeliku ajaloo ja aitas oluliselt kaasa kommunistliku ideoloogia müütide hajutamisele üle kogu maailma.
Soome kirjanik Jukka Mallinen on öelnud: „Arvatavasti ei aidanud ükski üksikisik Nõukogude süsteemi lagunemisele sama palju kaasa kui kirjanik Aleksandr Solženitsõn.“ See tsitaat pärineb Erkki Vettenniemi kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud Solženitsõni biograafiast (2018).
„Gulagi arhipelaag“ paljastab, kuidas Nõukogude Liidu ametliku propaganda taga peitusid tuhanded koonduslaagrid ja piinakambrid, moodustades riikliku terrori hiiglasliku võrgustiku. Solženitsõn kirjeldab inimajaloo kõige tumedamaid lehekülgi, kasutades huumorit, irooniat ja sarkasmi. Tema võime vägivallamehhanisme paljastada on ületamatu, muutes selle teose ka XXI sajandil äärmiselt aktuaalseks.
Teise köite kahes osas „Hävitus- ja töölaagrid” ning „Hing ja okastraat” uurib Solženitsõn vangilaagrite võrgu teket ja arengut. Näiteks sisaldab raamat peatükke nagu „Naine laagris” ja „Muusad Gulagis”. Autor tõdeb: „Kurjust maailmast ära kaotada ei ole võimalik, kuid on võimalik seda igas inimeses koomale suruda” (2. osa 1. peatükk „Ülenemine”). Samuti märgib ta: „Piiramatu võim piiratud inimeste käes toob alati kaasa julmuse” (1. osa 20. peatükk „Koeraamet”).
Kui otsid sügavat ja mõtlemapanevat lugemist, mis avab Nõukogude Liidu ajaloo varjatud tahke, siis „Gulagi arhipelaag 2“ on kindlasti raamat, mida peaksid kaaluma.