„Gulagi arhipelaag 3. Kirjandusliku uurimuse katse V-VI-VII“ on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni (1918-2008) meistriteos, mis on jätnud sügava jälje nii maailmakirjandusse kui ka ajalookäsitlusse. See teos, mis ilmus esmalt välismaal aastatel 1973-1975 ja hiljem Nõukogude Liidus (1989-1990) ning Eestis (1990), paljastab Nõukogude Liidu tegeliku ajaloo, aidates murda kommunistlikku propagandat ja avada maailma silmad totalitaarse režiimi õudustele.
Soome kirjanik Jukka Mallinen on öelnud: „Arvatavasti ei aidanud ükski üksikisik Nõukogude süsteemi lagunemisele sama palju kaasa kui kirjanik Aleksandr Solženitsõn.“ See tsitaat pärineb Erkki Vettenniemi kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud Solženitsõni biograafiast (2018), mis rõhutab autori mõjuvõimu ja tähtsust.
„Gulagi arhipelaag“ toob päevavalgele tuhandete koonduslaagrite ja piinakambrite varjatud maailma, mis eksisteerisid Nõukogude Liidu ametliku propaganda fassaadi taga. Solženitsõn kirjeldab neid ajaloo tumedaid lehekülgi meisterlikult, kasutades huumorit, irooniat ja sarkasmi. Tema unikaalne võime paljastada vägivallamehhanisme muudab teose ka XXI sajandil ülimalt aktuaalseks.
Kolmanda köite kolm osa – „Sunnitöö“, „Sundasumine“ ja „Stalinit ei ole“ – pakuvad sügavama sissevaate vangilaagrite igapäevaellu. Üheks silmapaistvaks tegelaseks on eestlane Georg Tenno (1911–1967), kelle hulljulged põgenemiskatsed on teose üks põnevamaid osi. Kuigi pärast 1953. aastat Stalinit enam ei ole ja Gulagi arhipelaag suures osas demonteeritakse, hoiatab Solženitsõn, et tõelist puhastumist pole toimunud. Seadusetus, riiklik terror ja ohjeldamatu vägivald võivad hirmutavalt taastekkida.
„Gulagi arhipelaag 3“ on raamat, mis mitte ainult ei harida, vaid ka hoiatab ja paneb mõtlema. See on kohustuslik lugemine kõigile, kes soovivad mõista totalitaarsete režiimide olemust ja nende mõju inimkonnale.