Lasnamäe, Tallinna üks suuremaid magalaid, pole traditsiooniliselt eestlaste ihaldatuim elupaik. Selle piirkonna maine on keeruline, kuid Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev" avab selle kandi elu-olu uuest, isiklikust vaatenurgast. Ladõnskaja, kes on ise Lasnamäel üles kasvanud, sukeldub oma teoses sügavuti nendesse küsimustesse, mis on põimitud Lasnamäe ja selle venekeelse kogukonna identiteediga.
Raamatus heidetakse valgust Lasnamäe argipäevale ja kultuurile, tuues esile autori enda lapsepõlve ja nooruse kogemused 1980.–90. aastatel. Need olid ajad, kui Lasnamäe oli täis pooleliolevaid ehitisi ja mänguväljakuid, kus laste mängud tihti piiri peal balansseerisid. Ladõnskaja kirjutab ausalt ja südamega, kuidas emad oma lapsi pidevalt ohtude eest hoiatasid, olgu selleks siis röövimised või rahvuste vahelised pinged.
Raamat pakub sissevaadet erinevate inimeste eludesse: meremehest, kes Vladivostokist Eestisse sattudes kirikuteenriks hakkab; eestlannast loovisikust, kes oma naabritega vaid läbi suletud uste suhtleb; teismelisest tüdrukust, kes oma vanematele vihahoos välja paiskab: "Ma vihkan teid, sest te olete venelased!"; ja uulitsapoisist, kes leiab oma pääsetee Eesti Vene Teatris.
Ladõnskaja teos ei piirdu vaid isiklike mälestustega, vaid käsitleb ka laiemaid teemasid, nagu vene õigeusu roll ja tähendus Eesti kontekstis. "Lasnamäe valge laev" on kirjutatud sügava empaatiaga, pakkudes lugejale võimalust mõista ja kogeda Lasnamäe mitmekihilist kultuuriruumi.
Selle raamatu lehekülgedel avaneb Lasnamäe kui paik, kus põimuvad lood, saatused ja unistused, andes hääle neile, kes on sealset elu elanud ja hinganud. Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev" on kahtlemata oluline teos, mis aitab mõista Eesti ühiskonna mitmekesisust ja keerukust.