LR 3-6/2022 CARLO LEVI. KRISTUS JÄI PIDAMA EBOLIS

Carlo Levi, Itaalia XX sajandi esimese poole silmapaistev mõtleja, on jätnud oma jälje nii kirjandusse, kunsti kui ka poliitikasse. Levi elu ja looming peegeldavad tema aja intellektuaalse ringkonna dünaamikat ja keerukust. Tema teos "Kristus jäi pidama Ebolis" on sügavalt isiklik lugu, mis viib lugeja tagasi aastasse 1935, mil fašistlik valitsus määras Levi, vasakpoolse dissidendi, sisuliselt pagendusse Lucania maapiirkonda Lõuna-Itaalias. See piirkond oli tol ajal nii eraldatud ja vaene, et levis ütlus, nagu poleks sinna jõudnud ei Kristuse õpetus ega raudteeühendus.

Levi autobiograafiline teos on kirjutatud poeetilise tundlikkusega, avades lugejale Grassano ja Gagliano külas elavate talupoegade igapäevaelu. Need kogukonnad elasid ajas, mis tundus olevat pigem müütiline kui ajalooline, kus loodus, vaimud ja loomad mängisid keskset rolli inimeste eludes. Levi kirjeldab, kuidas talupoegade arhailine eluviis ja nende igapäevased rituaalid ning maagiaga põimitud tavad tõid esile unustatud väärtused, mis olid kaasaegse progressi käigus kaduma läinud.

Levi kogemus Lucanias oli tema jaoks ilmutuslik, viies ta tagasi inimlikkuse juurde ja eemaldades intellektuaalse isolatsiooni, mida tihti seostatakse akadeemiliste ringkondadega. Raamatu lõpus pakub Kristiina Rebane põhjaliku saatesõna, mis mitte ainult ei tutvusta Carlo Levi elu ja töid, vaid asetab need ka laiemasse Itaalia kultuuri ja poliitilise maastiku konteksti.

Kui sind huvitab, kuidas üks mees leidis sügavat tarkust ja inimlikkust kõige ebatõenäolisemas kohas, siis "Kristus jäi pidama Ebolis" on teos, mida sa ei tohiks mööda lasta. See on lugu vastupanust, inimlikkusest ja ajatutest tõdedest, mis on leidnud oma koha Itaalia kirjandusloos.