Aristoteles, kes elas aastatel 384–322 eKr, on üks Lääne filosoofia suurkujusid, kelle mõju ulatub tänapäevani. Tema mitmekesised teosed katavad valdkondi alates loogikast ja bioloogiast kuni eetika ja poliitikani. Üks tema tuntumaid töid, "Luulekunstist" ehk "Poeetika", on olnud kultuuriliselt mõjukas alates renessansiajast, pakkudes väärtuslikku materjali nii kirjanduse ja esteetika uurijatele kui ka loomeinimestele.
"Poeetika" keskendub peamiselt tragöödiale, kuid käsitleb ka eepilist kirjandust. Kuigi teose oletatav komöödiat käsitlev osa pole säilinud, on see tekitanud palju spekulatsioone ja arutelusid, nagu näiteks Umberto Eco teoses "Roosi nimi". Aristotelese teosest pärinevad mitmed tänapäevalgi olulised esteetikamõisted, sealhulgas "katarsis" ehk puhastumine, mille tõlgendamine on endiselt vaidluste objekt.
Eestis ilmusid esimesed "Luulekunsti" katkendid Richard Kleisi tõlkes 1964. aastal "Kreeka kirjanduse antoloogias". Täielik eestikeelne tõlge Jaan Undi poolt avaldati 1982. aastal ajakirjas Keel ja Kirjandus, ning 2003. aastal ilmus teose teine, parandatud ja täiendatud väljaanne eraldi raamatuna. Kolmas väljaanne, mis on veelgi täiendatud ja ühtlustatud, sisaldab viiteid vahepeal ilmunud olulistele kommentaaridele ja käsitlustele ning põhjalikku registrit.
Kui otsid süvitsi minevat arusaama tragöödiast ja eepikast ning soovid mõista esteetika aluseid, siis "Luulekunstist" on just sulle. Aristotelese mõtted ja teooriad pakuvad jätkuvalt inspiratsiooni ja väljakutseid nii akadeemilises kui ka loomingulises maailmas.