Hans Deichelmanni, kes tegelikult kannab nime Johann Schubert, sünnilinnaks oli Würzburg, kus ta nägi ilmavalgust 1906. aastal. Pärast meditsiiniteaduste eriala lõpetamist Würzburgi Ülikoolis, leidis ta oma kutsumuse Königsbergi Hügieeniinstituudis alates 1937. aastast. Teise maailmasõja keerises, pärast Saksamaa kapitulatsiooni 1945. aastal, jätkas ta oma tööd arsti ja patoloogina Königsbergi Halastushaiglas.
Raamat "Ma nägin Königsbergi suremas" toob lugejani Deichelmanni ehk Schuberti isiklikud märkmed ja tähelepanekud, mis on pärit ajast, mil Nõukogude väed olid vallutanud Ida-Preisimaa ja selle pealinna Königsbergi, mida tänapäeval tuntakse Kaliningradi nime all. Sõda oli just lõppenud ja kohalikud elanikud – naised, lapsed ja sõjaväekõlbmatud mehed – püüdsid leida oma kohta uues reaalsuses, mida juhtisid nüüd venelased. Raamat heidab valgust sellele, milline saatus ootas neid sadu tuhandeid inimesi, kes olid täis lootusi ja ootusi rahumeelsele elule.
Saksamaal valitsenud ajaloolise tõe rääkimise pelguse tõttu otsustas Schubert oma mälestused esmakordselt avaldada varjunime Hans Deichelmann all 1949. aastal. Need ilmusid järjejutuna Aacheni päevalehes "Aachener Nachrichten".
Eestikeelse lugeja jaoks ei ole Deichelmanni teema võõras. Anne Rekkaro tõlkis ja tõi eesti keeles välja teosed, mis käsitlevad samuti Königsbergi ja selle elanike saatust: Heinz Buchholzi "Hingehobune Iwan" (2011) ning Erna Ewerti, Marga Pollmanni ja Hannelore Mülleri "Königsbergi naised 1945–1948" (2012).
Kui sind huvitab ajalugu ja eriti Teise maailmasõja järgne periood, siis "Ma nägin Königsbergi suremas" pakub sulle autentset ja isiklikku pilguheitu ajastu sündmustele, mida on kirjeldanud inimene, kes oli selle kõige keskel. See on lugu ellujäämisest, lootusest ja inimlikkusest ajal, mil maailm oli just läbi teinud ühe oma kõige tumedama peatüki.
