Maailmalõpp. Mineviku suurõnnetused ja mõni õppetund tulevikuks

Katastroofide – nagu maavärinate, metsatulekahjude, finantskriiside ja sõdade – ennustamine on alati olnud keeruline. Need sündmused ei allu inimtahtele ja puuduvad ajaloolised tsüklid, mille abil neid ette näha. Kuid tundub, et tänapäeva inimkond peaks olema suurteks kriisideks paremini valmistunud kui näiteks roomlased Vesuuvi purske ajal või keskaja itaallased musta surma ajal. Meil on ju teadus, millele tugineda. Ometi ei suutnud paljud arenenud riigid 2020. aastal uuele viirusele adekvaatselt reageerida. Miks?

Niall Ferguson uurib oma raamatus "Maailmalõpp. Mineviku suurõnnetused ja mõni õppetund tulevikuks" selle küsimuse sügavamaid põhjusi. Ta väidab, et probleem on palju sügavam kui lihtsalt populistide ebaõnnestumised kriiside juhtimisel. Ferguson pakub välja üldise katastroofiteooria, mis tugineb erinevatele teadusvaldkondadele, sealhulgas majandusteadusele, kleiodünaamikale ja võrgustikuteadusele. Ta selgitab, miks meie üha bürokraatlikumad ja keerukamad süsteemid on suurõnnetuste ohjamisel üha ebaefektiivsemad.

Raamat annab olulisi õppetunde, mida tuleks kiiresti omandada, et järgmiste kriisidega paremini toime tulla ja vältida pöördumatut hävingut. Ferguson toob esile, kuidas ajaloolised suurõnnetused võivad pakkuda väärtuslikke õppetunde tulevikuks, ja rõhutab teaduse ja süsteemide tõhususe tähtsust kriiside ennetamisel ja juhtimisel.