**MAJA. SUVI/SÜGIS 2018 (94)**
**Peateemad: arhitektuuri olemus, arhitektuurikogemus**
Arhitektuuri loomise protsess on täis otsuseid, mida arhitekt sageli ei sõnasta ega ratsionaliseeri. Kaasaegses arhitektuuridiskursuses keskendutakse tihti kas arhitektuuri funktsionaalsusele ja sotsiaalsele mõjule või selle materjalidele ja konstruktsioonidele. Mõlemad lähenemised on olulised, kuid võivad jätta mulje, et mitteverbaalsed otsused on kõrvalised. Tegelikult on need otsused arhitektuuri selgroog, ilma milleta looming ei kanna.
Ajakirja esimene pool uurib konkreetsete arhitektuuriobjektide kogemust. Carl-Dag Lige analüüsib Narva kolledžihoone mõju Narvale ja selle elanikele, pakkudes tagasivaatavat arhitektuurikriitikat. Triin Ojari portreteerib äsja valminud Arvo Pärdi keskusehoonet ja selle täidetud ootusi.
Teine pool ajakirjast süüvib arhitektitöö sügavustesse ja arhitektuuri essentsi. Vitruvius kirjeldas arhitektuuri loomise küsimusi juba paar tuhat aastat tagasi, rõhutades, et arhitekt peab ühendama abstraktse mõtlemise ja praktilised väljundid. Hea arhitektuuri sünniks on vajalik mõlema poole põhjalik tundmine.
Arhitektid mõtlevad kord visuaalses, kord verbaalses meediumis. Cedric Price on öelnud, et arhitektuur on see, mida arhitektid teevad. See määratlus kinnitab, et ka Daniel Libeskindi graafilised lehed ja Zaha Hadidi maalid on arhitektuur. Arhitektid ei torma oma loomingulist keelt sõnadesse tõlkima, eelistades sageli hoida eriala saladuse loori.
Indrek Rünkla avalugu lahkab, kuidas rääkida arhitektuuri mitmekülgsusest ja otsuste tegemise protsessist. 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraator Yael Reisner rõhutab, miks on oluline tuua ilu tagasi arhitektuuridiskursusesse ja kuidas see on jäänud ratsionaalsuse varju.
Arhitektuuri loomise keelte mitmekesisus ja vahetatavus on arhitektuuri üks võluvamaid osi. Yael Reisner kirjutab, et arhitekt tunneb hästi ära hetke, kui kõik paika loksub, justkui kõigis tõlgetes.
