Meie, keisrinna

Kui olete huvitatud ajaloolistest romaanidest ja tugevatest naisfiguuridest, siis Laila Hirvisaari teos "Meie, keisrinna" võiks teid köita. See raamat viib teid tagasi aega, mil Katariina II, tuntud ka kui Katariina Suur, valitses Venemaa impeeriumi üle. Hirvisaari, keda tunnustatakse tema põhjaliku uurimistöö ja haarava jutustamisoskuse poolest, on pühendanud aastakümneid selle ajaloolise isiku elu ja valitsemisaja uurimisele.

"Meie, keisrinna" on järg Hirvisaari varasemale teosele "Mina, Katariina", mis ilmus eesti keeles 2013. aastal. Kui esimene raamat keskendus Katariina noorusaegadele ja võimule pürgimisele, siis teine osa avab lugejale ukse juba troonil oleva keisrinna keerulisse maailma. Siin näeme, kuidas Katariina enesekindlus kasvab, kuid samas peab ta silmitsi seisma oma noorusaegade unistuste purunemisega, nagu pärisorjuse kaotamine ja hariduse kättesaadavuse parandamine.

Hirvisaari ei karda kujutada Katariinat mitmekülgse isiksusena, kes on ühtaegu valgustatud monarh ja kõrgele tõusnud isevalitseja, kuid samas ka kõhklev naine, pettunud ema ja armastav vanaema. Autor suhtub tundlikult ka keisrinna armulugudesse, mis on ajaloos palju kõneainet pakkunud.

Eesti lugejale pakub erilist huvi Katariina II seotus meie piirkonnaga, sealhulgas tema visiidid siinsetele aladele. Raamatus saame osa ka Krimmi vallutamisest ja Vene impeeriumi piiride verisest nihutamisest, kus olulist rolli mängisid keisrinna lemmik Grigori Potjomkin ja kindral Aleksandr Suvorov.

Laila Hirvisaari "Meie, keisrinna" ei ole lihtsalt ajalooline romaan, vaid sügavalt inimlik lugu võimust, unistustest ja reaalsusest. See on teos, mis ei jäta teid ükskõikseks ja mille lehekülgedelt on raske lahkuda. Kui soovite sukelduda Katariina Suure vastuolulisse ja paeluvasse maailma, siis see raamat on teile.