Mina, reporter

1990ndate algus oli vaieldamatult üks Eesti teleajaloo kõige pöörasemaid ja meeldejäävamaid perioode. See oli aeg, mil saatejuhid, toimetajad, reporterid ja kogu meeskond ei tulnud tööle lihtsalt selleks, et oma ülesandeid võimalikult hästi ja ratsionaalselt täita ning palka teenida. Nad tulid tööle selleks, et elada! Televisioonis valitses pöörane elutempo, emotsioonidest ajendatud ebaratsionaalsed otsused ning tohutu entusiasm ja lõbu, mis kõige sellega kaasnes. Ei saa öelda, et vanasti oli muru rohelisem, kuid kommertstelevisiooni algusaastad olid kindlasti ühed lahedamad ja pöörasemad perioodid tänaseks kuldsesse keskikka jõudnud ajakirjanike elus. Vana hea kolleegi Allan Muugi mälestused annavad põhjust neid aegu meenutada.

Televisioon sünnib meeskonnatöö tulemusena, kus erinevad mutrikesed liigutavad masinavärki – ühed toimetavad ekraanil, teised kaamera taga, kolmandad montaažis. Lisaks on veel üks eriline mutrivariant, mis hoiab kogu süsteemi koos ka siis, kui mõni lüli järele annab. Just selline universaalne mutter on telereporter Allan Muuk. Olen teda 25 aastat tundnud kolleegina, kes saab lennult hakkama kõigega – olgu see reportaaž kriisikoldest, ajaloomuuseumist või pesunäituselt, saate juhtimine, operaatoritöö või TV3 jõulupeo isetegevuskava. Ja ajaloo huvides olgu märgitud, et kolleeg Muuki võib nimetada ka "guruks", sest just tema juhendamisel läks EVTV eetrisse minu elu esimene uudislugu.

- TV3 programmijuht Raimo Kummer
- TV3 avalike suhete juht Annely Adermann