Anatoli Martšenko (1938–1986) oli üks Nõukogude Liidu tuntumaid teisitimõtlejaid ja inimõiguste eest võitlejaid. Tema autobiograafiline teos „Minu tunnistused“, mis ilmus 1966. aastal, toob lugejateni Martšenko isiklikud kogemused Nõukogude vanglates ja töölaagrites. See raamat, mida dissidendid salaja käsitsi kopeerisid ja hiljem lääneriikides avaldasid, oli üks esimesi, mis paljastas Stalini-järgse ajastu vanglate ja töölaagrite tegelikkuse. Martšenko kirjeldused tõid maailmale teadlikkuse, et Stalini surm ei tähendanud Gulagi lõppu.
Martšenko veetis kokku üle 20 aasta vangistuses ja sisepaguluses. 1980. aastal mõisteti ta taas vangi, seekord oma teise raamatu „Elada nagu kõik“ lääne avaldamise eest. Kahjuks ei elanud ta oma 15-aastast karistusaega üle, surres 1986. aastal.
1988. aastal andis Euroopa Parlament esimese Sahharovi auhinna postuumselt Anatoli Martšenkole, tunnustades tema vankumatut võitlust inimõiguste eest. Ajaloolane David Vseviov on nimetanud „Minu tunnistusi“ väljapaistvaks dokumendiks, mis on teenimatult jäänud Solženitsõni, Šalamovi ja Ginzburgi Gulagi kirjelduste varju.
Kui otsid sügavat ja ausat pilguheitu Nõukogude Liidu repressioonide ajaloole, siis „Minu tunnistused“ on raamat, mis ei jäta sind külmaks. Martšenko aus ja liigutav kirjeldus oma kogemustest on oluline lugemine kõigile, kes hindavad vabadust ja inimõigusi.