Aastal 1920, täpsemalt 2. veebruaril, kirjutati ajalooline dokument alla Tartus – rahuleping, mis ei ainult ei lõpetanud Eesti Vabadussõda, vaid kinnitas ka riigi iseseisvust rahvusvahelisel tasandil. See leping oli märgilise tähendusega, kuna see oli esimene kord, kui Nõukogude Venemaa tunnustas ühe oma endise territooriumil tekkinud riigi suveräänsust. See samm avas ukse Venemaa majanduslikele ja poliitilistele suhetele välismaailmaga, murdes läbi seni kehtinud blokaadi.
Rahukonverentsi avasid Tartus 1919. aasta detsembris Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska ja Venemaa esindaja Adolph Joffe. Hoolimata sellest, et ametlik protokoll puudus, jäädvustati läbirääkimised stenogrammide kaudu. Eri komisjonid töötasid välja lepingu erinevad aspektid, sealhulgas riikide sõltumatuse, piiriküsimused, sõjalised garantiid, majanduslikud arvestused ja poliitilised suhted.
Rahulepingu sõlmimise ajal jätkusid sõjategevused, eriti Narva rindel, kus venelased püüdsid sõjalise surve abil saavutada kiiret rahu. Kuid Eesti ei andnud järele ja vaherahu saavutati alles pärast seda, kui olulised poliitilised ja sõjalised tingimused olid kokku lepitud.
Lepingus, mis koosnes 20 artiklist ja oli koostatud nii eesti kui vene keeles, tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust ja loobus igasugustest suveräänõigustest Eesti territooriumi üle. Samuti sisaldas leping täpseid määratlusi sõjaseisukorra lõpetamise, piiriküsimuste, sõjaliste kokkulepete, majandussuhete ja tuleviku liikluspoliitika kohta.
Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud rahuleping oli märgilise tähtsusega sündmus, mis kujundas Eesti riigi tulevikku. See oli kogu Eesti rahva ühise pingutuse vili ja nagu Jaan Poska pärast lepingu allkirjastamist ütles: "Tänane päev on Eestile kõige tähtsam ta ajaloos 700 aasta kestel – esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse."
Kui oled huvitatud ajaloost ja tahad süveneda selle olulise sündmuse tagamaadesse, siis on see raamat just sinule. Ta annab ülevaate sellest, kuidas Eesti riik võitles oma iseseisvuse eest ja kuidas rahvusvahelised suhted kujundasid meie riigi tulevikku.
