Kui olete kunagi sukeldunud John Banville'i kirjanduslikku maailma, siis teate, et tema teosed on justkui peenelt kootud kangad, kus iga niit on tähtis ja iga värvitoon omab tähendust. "Surilina" on just selline teos – see on lugu, mis kutsub lugejat kaasa mõtlema ja enda jaoks uusi tõdesid avastama.
"Surilina" on Banville'i loomingus eriline paik, kus kohtuvad minevik ja olevik, tõde ja vale, reaalsus ja fantaasia. See on teine osa tema kaudsest triloogiast, mis algab romaaniga "Varjutus" ja kulmineerub teosega "Muistne valgus". Keskmes on Cass Cleave, kes astus lugejate ette juba "Varjutuses", ning tema keeruline suhe tuntud kirjandusteadlase Axel Vanderiga.
Cass saadab Vanderile kirja, milles väidab, et teab tema kaht sügavat ja häbiväärset saladust. See sõnum viib Vanderi Itaaliasse, Torinosse, kus toimub konverents ja kus ta peaks kohtuma Cassandra Cleave'iga. Kuid see kohtumine on vaid algus keerukale mängule, kus tegelased ja lugejad peavad navigeerima läbi keerukate seoste ja viidete võrgustiku, mis on sama ettearvamatu kui unenäod.
Banville'i kirjutamisstiil on tuntud oma elegantsi ja sügavuse poolest. Ta ei pelga seada kahtluse alla kõike, mida tegelased peavad tõeks – mälestused, veendumused, isegi ajaloo. "Surilina" on raamat, mis ei jäta kedagi külmaks. Autor ise on seda nimetanud oma "koletislikuks lapseks", mis on küll talle kallis, kuid võib teistes tekitada õudu.
Kui olete valmis sukelduma sügavale inimhinge keerdkäikudesse ja avastama, kuidas minevik võib mõjutada olevikku viisidel, mida me ei oska ette kujutada, siis "Surilina" on teie jaoks. See on teos, mis kõnetab ja jääb meelde kauaks pärast viimase lehekülje pööramist.
Ja ärge unustage, et "Surilina" loomist on tunnustanud ja toetanud Euroopa Komisjon, mis on märk selle kultuurilisest ja kirjanduslikust väärtusest. Kas olete valmis avastama Axel Vanderi saladusi ja koos temaga rändama läbi aja ja ruumi?