Raamat „Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist“ on inspireeritud John Donne’i kuulsast tsitaadist, mis kajastab Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ sügavalt inimlikku sõnumit. Teos tuletab meelde, et isegi vangilaager ei suuda inimest lahutada inimkonnast. Iga inimene on hindamatu väärtusega ja tema vägivaldne surm või loomingu hävitamine on kaotus kogu inimkonnale. Tänapäeva Ukraina kannatused tuletavad seda meile iga päev meelde.
1945. aastal kohtus Aleksandr Solženitsõn Lubjanka vanglas Eesti õigusteadlase ja Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susiga. Susi oli esimene haritud eurooplane, keda Solženitsõn lähemalt tundma õppis ja kellest sai kirjaniku vaimne aken Euroopasse. „Gulagi arhipelaag“ valmis suuresti aastatel 1967–1968 Eestis ja eestlaste abiga. Teose ilmumine 1974. aastal raputas kogu maailma.
Me kõik moodustame saarestikke, arhipelaage, mis paratamatult üksteist mõjutavad – olgu see mõju hea või halb. Inimkond on üks tervik ja meie tegude, valikute ning lahingute tulemusena kujuneb Inimese nägu. Need kolm esseed kutsuvad sind kaasa mõtlema, vastu vaidlema ja eelkõige sügavalt mõtestama. Inimkond vajab sügavat mõtet ja arutelu.
Raamat on Mart Laari, Imbi Paju ja Eerik-Niiles Krossi koostöö tulemus, pakkudes lugejale väärtuslikku perspektiivi ja sügavat arusaamist inimkonna ühtsusest ja vastastikustest mõjudest.