Vägivald ja püha

René Girard'i teos "Vägivald ja püha", mis ilmus 1972. aastal, on üks tema tuntumaid ja mõjukamaid töid, mis on jätkuvalt aktuaalne ka tänapäeval. Girard, kes oli Prantsuse-Ameerika filosoof ja kirjandusteadlane, esitab selles raamatus provokatiivse idee: inimühiskonna aluseks on vägivald. See vägivald on allikaks kõigile ühiskondlikele institutsioonidele, sealhulgas religioonile, keelele, kunstile ja perekonnale. Vägivald on Girardi sõnul nii hävitav kui ka loov jõud, mis on ühtaegu püha.

Girard tutvustab mõistet "alustrajav vägivald", millest algab inimkonna ajalugu. See sündmus loob stabiilse korra, eristades elavaid surnutest ja inimesi jumalatest. Jumalatele kuuluv on ühtaegu püha ja keelatud, tabuteema, millest ei tohi rääkida. Girardi teooria pakub võimaluse vaadata kogu inimkultuuri uue pilguga, kuna kõik kultuurilised elemendid tulenevad otseselt või kaudselt sellest algsest vägivallast.

Kuigi Girard oli religioosne mõtleja ja konservatiiv, erines ta teravalt lääne intellektuaalide peavoolust, mida domineerivad sageli vasakpoolsed agnostikud ja ateistid. Sellegipoolest on tema ideed mõjutanud ka vasakintellektuaale, kes, kuigi kriitilised, kasutavad tema teooriaid oma töödes.

Eestikeelse väljaandele lisab väärtust Mihhail Lotmani põhjalik järelsõna, mis asetab "Vägivalla ja püha" laiemasse konteksti Girard'i loomingu ja selle vastuvõtu osas. Kui otsid teost, mis pakub sügavat ja provokatiivset vaadet inimkultuuri ja ühiskonna alustele, siis on see raamat just sulle.