Vagurate aare

„Vagurate aare“ on mitmekihiline teos, mida saab lugeda erinevatel viisidel. Kui XIX sajandi lõpu kriitikud pidasid seda üleskutseks avastada inimese ja teda ümbritseva maailma saladusi ja sügavusi, siis XXI sajandil on seda sageli tõlgendatud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Kuid „Vagurate aare“ on täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea olema tuttav Maeterlincki loominguga. See raamat pakub filosoofilisi mõtisklusi inimese suhetest tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb. Andres Aspel on nimetanud seda teost „tõelise lohutuse ja optimismi allikaks“.

Kogumik koosneb kolmeteistkümnest esseest, mis ei ole kronoloogiliselt järjestatud. Kogumiku avab viimasena kirjutatud essee „Vaikus“ (1895) ja keskel asub kõige varasem tekst „Ruysbroeck Imetlusväärne“ (1889). Kompositsioon on temaatiline: „Vaikust“ võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Esimesed esseed, nagu „Hinge ärkamine“, „Teadjad“, „Naistest“ ja „Müstiline moraal“, annavad ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud seadustest.

Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et sügavamalt mõtiskleda inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega. Ta peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal esseedes „Argipäevane traagika“ ja „Täht“ ning jõuab lõpuks headuse, ilu ja armastuse juurde esseedes „Nähtamatu headus“, „Sügav elu“ ja „Sisemine ilu“. Need teemad on omased igale hingele ja aitavad inimesel saatusega leppida.

„Vagurate aare“ on raamat, mis kutsub sind sügavale filosoofilisse rännakusse, avastama nähtamatut ja mõistma inimese suhet tundmatuga. See on teos, mis pakub lohutust ja optimismi, aidates sul leida rahu ja mõistmist oma elus.