Kas olete kunagi tundnud, et olete rännakul, kus iga peatus on täis sügavat tähendust ja kultuurilist rikkust? "Vahimadrus kaugel merest" viib teid sellisele teekonnale koos Hamdam Zakiroviga, Usbekistanis sündinud venekeelse luuletajaga, kelle elu on olnud sama kirju kui tema luule.
Zakirov, kes nägi ilmavalgust aastal 1966 ja on elanud mitmekesistes paikades nagu Fergana, Leningrad ja Moskva, leidis uue kodu Soomes 2001. aastal. Seal liitus ta PEN-keskusega, mis on rahvusvaheline kirjanike organisatsioon, mis seisab sõnavabaduse eest. Fergana, nii linna kui oru nime kandev, on oluline koht Zakirovi loomingus ning samuti on see osa usbekivene kirjandusvoolust, mida Zakirov on rikastanud alates 90ndatest.
Kui Sergei Timofejev kirjeldab Zakirovi luulet, toob ta esile teekonna ja rändamise motiivid. Ta võrdleb luuletaja sõnu asulatega, mis on rajatud tugevale vundamendile, pakkudes varju ja soojust, isegi kui tuli ei prõõmu. See on koht, kus võib üksindusest üle saada, koht, mis ootab teid kohe praegu.
Raamatu lehekülgedel leiate hetki, mis on justkui hukule määratud kaugused – tuhmunud slaidid ja ketendava seina mälu, mis vahelduvad diaprojektori lambi väreluse ja ukse kriiksatuses siseneva inimese sammudega. Zakirovi sõnad liuglevad mööda, kustuvad ja ärkavad taas elule, luues sumina, mis meenutab Damaskuse või Cordoba äärelinnu, paiku, kus võib-olla kaotate oma pilgu, otsides lohutust või tükikest maad, mis annaks jõudu.
"Vahimadrus kaugel merest" on luulekogu, mis kutsub teid avastama tundmatuid radu ja kohtuma peegeldustega, mis võivad tunduda võõrad isegi endale. See on teos, mis ei jäta teid ükskõikseks, vaid kõnetab teid sügavalt ja isiklikult, nagu oleksite ise osa sellest rändavast rahvast, millest Zakirov kirjutab. Kas olete valmis avama end uutele perspektiividele ja rännakutele, mis võivad teid viia kaugemale kui kunagi varem?
