Vihmade varjus

Kui avad Boriss Baljasnõi teose "Vihmade varjus", võid tajuda sarnasust Igor Severjanini poeesiaga, ehkki see sarnasus on pigem kaudne. Severjanin, kes põgenes Eestisse revolutsiooni eest, leidis siin varjupaiga ning tema looming peegeldab üksildust ja looduse ilu, mida ta koges Virumaa järvedel kalastades. Baljasnõi, teistel põhjustel Eestisse sattununa, väljendab samuti oma luules seda erilist tunnet, mis kaasneb siin elamisega – raskust, mis on justkui eestimaalaseks olemise osa.

Boriss Baljasnõi luule järgib vene traditsiooni, kuid seda teeb ta omas tempos ja stiilis. Tema luuletused on mõtlikud ja asjalikud, kuid samas looduslähedased, mis tänapäeva maailmas, kus paljud poeedid on loodusest võõrdunud, mõjub värske ja märkimisväärse saavutusena. Baljasnõi ei püüa oma kujunditega lugejat rabada või šokeerida; tema lähenemine on rahulik ja isegi muhe, kajastades seda, mida ta enda ümber näeb ja tunneb, ning südamevalu, mis kaasneb olemasoluga.

Aastate jooksul on Baljasnõi luule- ja maailmavaade arenenud selgema ja sügavama suuna poole. Mats Traadi sõnul on tema teosed saavutanud mõtlikkuse ja süvenemise, mis teeb "Vihmade varjus" lugemise eriti rikkalikuks ja kaasahaaravaks kogemuseks. Kui otsid luulet, mis kõnetab südant ja peegeldab Eesti looduse ilu ning selle mõju inimese hingele, siis on Boriss Baljasnõi looming just see, mida vajad.