Vihurimäe

Emily Brontë ainus romaan "Vihurimäe" (Wuthering Heights, 1837) on gooti kirjanduse meistriteos, mis kütkestab oma sünge ja kirgliku atmosfääriga. See teos, täis kättemaksu, hullumeelsust ning elu ja surma piire ületavaid tundeid, on tõeline emotsionaalne keeristorm. Kui sa oled sügavate ja intensiivsete emotsioonide austaja, siis see raamat on just sulle. Kuid olge valmis ka selleks, et Brontë loodud maailm võib oma barbaarsuse ja kontrollimatute kirgedega mõnele lugejale liiga intensiivseks osutuda.

Romaani tegevus toimub suletud maailmas, kus peategelased elavad kahe talu – Vihurimäe ja Rästapesa – vahel, mida ümbritseb karm ja tuuline nõmm. Kuigi esmapilgul tunduvad need kaks kohta vastandlikud – Vihurimäe metsik ja toores ning Rästapesa peen ja tsiviliseeritud –, on nad sisuliselt sarnased. Mõlemad on jäikade reeglite ja piirangutega maailmad, kus tegelased tunnevad end lõksus olevat, igatsedes vabadust, mida sümboliseerib piiritu nõmm.

"Vihurimäe" ei paku rahu ega lohutust, vaid jääb kummitama kaua pärast viimase lehekülje lugemist. See on raamat, mis kutsub sind süvenema inimhinge tumedamatesse soppidesse ja mõtlema vabaduse tõelise tähenduse üle. Kui otsid lugemiselamust, mis raputab ja jääb meelde, siis on see teos just sulle.